Võro noorõ Kar’ala nuuriga tutvust tegemän

Lehekuu algusõn oll’ mul ütenkuun säitsme tõõsõ võro noorõga võimalus kävvü Soomõn Joensuu liinan tutvas saaman kar’alakiilside ja -miilside nuuriga. Arotõt sai nii võro ku ka kar’ala keele opmisõ võimaluisi, niisamatõ rassõhit kotussit keele püsümäjäämise man. Mõlõmbat kiilt ja kultuuri sai tutvas tett läbi mängu, laulu, tandsu ja jututsõõrõ. Reisi tähtsämbä as’aajaja olli Saarõ Hipp ja soomõ-ugri kiili huvilinõ Nico Hannes, sotsiaalmeediän tunnõt ku @segasukukiel. Projekti tugõsi Eesti Kultuurkapital.

7. lehekuu

Alostami umma rännütiid neläpäävä hummogu kell 7.38, ku läämi Tarto-Tal’na rongi pääle. Sõidami viil trammi, laiva ja üte rongiga ni 12 tunni peräst jõvvami Soomõ pääliinast Helsingist umbõs 440 kilomiitre takan olõvahe Joensuu liina. Õdak om illos ja üüpaika kõndmisõs täpsele õigõ.

Inne reisi olõ lugõnu kattõ raamatut, miä ütel vai tõsõl viisil köüdedü Kar’alaga. Nuu omma Juhani Karila «Väikese haugi püük» ja Mika Keräneni «Minu Karjala». Ooda tuuperäst, et jõvva veidü imeliste ja lumjahe paika – raamatidõ perrä võidsõ tuud luuta. A liin om nigu harilik liin iks – pall’o massinit, puutõ, reklaamõ, üle jõõ lätt suur betoonsild. Sääne Tarto ja Võro vaihõpäälne paik, väikuliina henge, a suurõ liina vällänägemisega.

Mi elamine om vaiksõn väikeisi maiu rajoonin. Tii pääle jääs uhkõ kerik ja ette tulõ mõni põnnõv juhtuminõ. Jalutõn kuulõmi sälä takast rattakellä hellü ja astumi rattasõitja tii päält iist. Meist müüdä sõitja tennäs meid ja lätt rahulikult edesi. Sääne tenoavaldus om mu jaos küländ uutmalda, Tarton trehvät säänest viisakust harva. Uutmalda om tuu kah, et esiki ku liiklus om kõrraldõt valgusfuurõga, laskva pall’o autojuhi meid üle tii sis, ku näil palas rohilinõ ja meil verrev tuli.

8. lehekuu

Olõmi nätäl varramba läbi video joba mõnõ Kar’ala noorõga trehvänü. Nüüd om aig näid periselt nätä. Läämi tuujaos Hummogu-Soomõ ülikuuli, kon om päävä edimädse poolõ programm. Edimält hoitva mõlõmba pundi hindäette, a kohvipausi aigu istumi joba kokko ja teemi edimädse lähembä tutvassaamisõ. Pall’o om vahtsit nägosit, kinkalõ saa kõnõlda, midä mi tan teemi ja kiä olõmi.

Pääle väikut süümist omma tüütarõ, kon mängimi kar’ala laulumänge ja jagami uma keele opmisõ ja oppamisõ kogõmuisi. Väikeisin gruppõn saa kõnõldus, kuis kiäki uma keelega köüdet om. Mu tsõõrin olnu ommava kar’ala keele opnu, mitte kotost saanu. Perän tulõ vällä, et seo käü ka pall’odõ tõisi nuuri kar’alaisi kotsilõ. Nä tiidvä ummi juuri ja opva keele peris nullist selges esihindä huvist. Ja no om kar’ala kiil ja kultuur saanu näide elo egäpääväosas.

Päiv lätt müüdä nigu niuhti. Säemi uma sammu Sointula restorani poolõ, kon tulõ õdagunõ kar’ala-võro muusiga kontsõrt. Kontsõrt om peris pikk, a tuuiist köüt muusiga meid kokko ja pand ütstõõsõ kultuuri vasta inämb huvvi tundma. Pääle kontsõrti tegünes hulga küsümüisi ja arotamist. Juttu jakkus mitmõs tunnis ja õdagu lõpõtaminõ lätt küländ vaivalidsõlt. Õnnõs tiiämi, et järgmädsel pääväl om viil võimalus kar’ala ja võro laulõ-tandsõ laulda ja tandsi.

9. lehekuu

Hummogu käümi Põh’a-Kar’ala muusõumin, kon om välläpanõk kar’alaisist ja näide kultuurist. Mullõ miildüse väega Soomõ muusõumi: sääl omma uutmalda ja tävveste kastist vällä mõtõldu välläpanõgi. Olõ varramba käünü Rauma liinan, kon üten muusõumin oll’ välläpanõk vampiirest, sai sälgä panda suurõ ja karvadsõ kasuga ja minnä vampiiri-disko ruumi värviliidsi tulli ala tandsma.

Seon muusõumin midägi säänest ei olõ, a sääl saa täütä ankeeti, kon saat teedä, määnest tüüpi kar’alanõ olõt, vai kullõlda posti seest vällä tulõvat kar’alakeelist karmanihellü.

Ütidse tegemise nakkasõ pääle õdaguspoolõ. Tuuperäst om viil võimalus Joensuu liina lähkümbält nätä. Ümbre kävven näemi pall’o harinõmalda vällänägemisega kujjõ, tuuperäst om vaia kõik aig saisma jäiä ni näist pilti tetä. Keränen kõnõlõs uman raamatun Parikkala skulptuurõ pargist ja sääl nättüist küländ andsakist kujjõst. Joensuun nättü pand õkvalt tollõn raamatun kõnõlduisi kujjõ pääle mõtlõma. Saman om mu meelest äge, et ku inemine taht kõrras jalga puhada, om täl susi vai määnegi tõnõ uutmalda tegeläne seldsilises.

Õdagu om ütine laulminõ ja tandsutunn, kon saa selges, et mitmõ laulu-tandsu omma üttemuudu nii mi ku ka suurõlt jaolt seto ummiga. Ku ammõtlik osa läbi saa, läämi jõõ viirde istma, et viil mõni mõtõ vaihta ja laul laulda. Tuu hetk om rassõ arvo saia, et seo omgi perämäne kõrd ütenkuun.

10. lehekuu

Omgi aig minnä. Hääd aigu saa üteldüs ka ummi siäst osalõ, kiä viil mõnõs aos Suumõ jääse. As’a kokko ja sammamuudu tagasi, kuis sai tultus.

Tagasitii pääl istumi edimält rongin võlss kotussõ pääle, a lahkõ suumlasõ ei tii tuust suurt nummõrd ja avitasõ õigõ kotussõ löüdä. Helsingi lähkün näemi viil kattõ poiskõist, kiä tulõva rongi pääle taarat korjama (üte pudõli iist või saia kooni 40 senti). Ja jälleki saa läbi üts hää matk Soomõmaal.

Esiki ku tuu jutust häste vällä ei tulõ, sõs nuu innembä loedu raamadu ei olõ võlssnu: Joensuun olt aig om olnu väega lumja. Mitte niivõrd kotussõ hindä (arvada saa tuu õigõ tundõ lihtsämbäle kätte mõnõn maakotusõn), a inemiisi peräst. Meid om vasta võetu lämmält ja mitte kõrdagi ei olõ mi tundnu mängitüt külälislahkust. Inemise ei aja lihtsäle tühjä juttu, a mõistva vakka olla, ku midägi üteldä ei olõ, ja lihtsäle kullõlda, vai hoobis tuust vaikusõst mõnnu tunda. Viil kavvas jääse miilde nuu õdagudsõ jutuajamisõ nii vahtsidõ ku vanno tutvidõga ja kurbus, et taa nii ruttu läbi sai. Saman, et lõpõta rõõmsa noodiga, või luuta, et seo ei olõ perämäne kõrd naid inemiisi nätä. Järgmäne plaan om kokko saia Võromaal!

Ku seod luku kirota, kullõ Kar’ala muusigakollõktiivi Burlakat plaati «OMA». Tuud albumit saa kullõlda näütüses Youtube’ist ja Spotifyst. Soovita!