Riigireetmine
Riigireetmine on oma riigi iseseisvuse ja sõltumatuse või territoriaalse terviklikkuse vastu suunatud vägivallata tegevus või riigisaladuseks tunnistatud teabe edastamine välisriigile.
Riigireetmine Eesti õigussüsteemis
[muuda | muuda lähteteksti]Vastavalt Eesti Vabariigi karistusseadustikule on riigireetmine:
Eesti Vabariigi kodaniku poolt välisriigi, välisriigi organisatsiooni, välismaalase või välisriigi ülesandel tegutseva isiku abistamine Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse või territoriaalse terviklikkuse vastu suunatud vägivallata tegevuses või riigisaladuse või salastatud välisteabe kogumine selle edastamise eesmärgil või selle edastamine välisriigile, välisriigi organisatsioonile, välismaalasele või välisriigi ülesandel tegutsevale isikule.
Eestis karistatakse riigireetmise eest 6–20-aastase või eluaegse vangistusega.[1]
Riigireetureid
[muuda | muuda lähteteksti]Eesti Vabariigis on riigireetmises süüdi mõistetud mitu inimest. Näiteks:
- Viktor Kingissepp[2] – tabati 1922. aastal ja hukati riigireetmise eest.
- Nikolai Trankmann – müüs Nõukogude Liidule Narva kaitseehitiste plaanid. Mõisteti 26. aprillil 1938 KrS § 84 esimese lõike p. 2 (riigisaladuse reetmine), § 86 teise lõike 1 p. 3, SvKrS § 211 järgi süüdi ning karistati riigireetmise eest 20 aasta sunnitööga.
- Herman Simm – Kaitseministeeriumi töötaja, kes peeti kinni 2008. aastal.[3] Herman Simmi süüdistati salastatud teabe ebaseaduslikus kogumises ja selle edastamises välisriigile. 25. veebruaril 2009 tunnistas Harju maakohus ta süüdi riigireetmises ja mõistis talle 12 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistuse. Herman Simm on esimene riigireetmise eest süüdi mõistetud isik taasiseseisvunud Eestis.
- Aleksei ja Viktoria Dressen – kaitsepolitsei ametnik ja tema abikaasa. Kaitsepolitsei arreteeris paari 2012. aastal[4] Dressen tegi kapos karjääri, aga 2001. aastal sattus Dressen sekeldusse, üritades operatiivtööks ette nähtud raha kasutamise dokumente valesti vormistada. Sellega kaotas ta ülemuste usalduse ja tema auastet alandati, ning ta viidi üle vähetähtsa osakonna juhiks. Pärast tema arreteerimist spekuleeris meedia ka võimalusega, et Dressen saboteeris kapo tööd pronksiöö ajal.[5]
- Vladimir Veitman[6] – töötas aastatel 1992–2011 Kaitsepolitseis tehnilise töötajana ja oli enne seda töötanud KGB-s.
- Andrey Makarov – 2025. aastal riigireetmises süüdi mõistetu, kellele määrati 15-aastane vanglakaristus. Makarov süütas 2024. aastal valgevene kodaniku Stanislav Markini kaasabil Tartus Mõisavahe tänaval Ukraina numbrimärgiga sõiduki ning sodis selle kapotile nime "KOOS", filmis ja levitas salvestust.[7]
- Svetlana Burceva – Vene veebiväljaannetele kaastööd teinud naine mõisteti 2025. aastal Harju maakohtus süüdi rahvusvahelise sanktsiooni rikkumises ja riigireetmises, teda karistati kokku kuueaastase vangistusega.[8]
- Aivo Peterson ja Dmitri Roos – Harju Maakohus mõistis nad 2025. aastal riigireetmises süüdi selle eest, et mõlemad abistasid Vene Föderatsiooni Eesti-vastases mõjutustegevuses.[9]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Karistusseadustiku, avaliku teenistuse seaduse ja välismaalaste seaduse muutmise seadus.
- ↑ Lauri Vahtre. Eesti ajalugu gümnaasiumile lk 216, Tallinn: Kirjastus Ilo, 2004.
- ↑ Herman Simm mõisteti riigireetmises süüdi[alaline kõdulink]
- ↑ Raivo Aeg: riigireetur tegutses aastaid
- ↑ Vene agent saboteeris pronksiööl kapo tööd?[alaline kõdulink]
- ↑ Järjekordne riigireetmises kahtlustatav – Vladimir Veitman
- ↑ ERR (25. märts 2025). "Tartu maakohus tunnistas Andrey Makarovi riigireetmises süüdi". ERR. Vaadatud 26. märtsil 2025.
- ↑ ERR (11. juuni 2025). "Kohus mõistis Vene meediale kirjutanud ajakirjaniku süüdi riigireetmises". ERR. Vaadatud 11. juunil 2025.
- ↑ ERR (11. detsember 2025). "Kohus mõistis Aivo Petersoni riigireetmises süüdi". ERR. Vaadatud 11. detsembril 2025.